Oma perele või külalistele, iseendale või parimale sõbrale, lastele, sünnipäevalauale või mõnd argipäeva hommikut, lõunat või õhtusööki ilmsestama. Pehmed viljad annavad salatile vajaliku tummisuse ning maitse, värvigamma üllatab kindlasti ning see salat ei vaja juurde mitte mingeid muid vilju, marju või lisandeid. Salat sobib ideaalselt täiesti iseseisvaks söögikorraks aga ka kõikvõimalike toitude juurde, kuhu salatit […]
Maailma parimad muhvinid ebaküdoonia ning teiste marjadega
Täiesti imelised maitsed, tekstuurilt kohev ning õrn – selliselt iseloomustaksin neid muhvineid, kus kasutatud lisaks vähesele jahule ka mandlijahu! Küpsetisse ei ole lisatud suhkrut – vajaliku intensiivse maitse annavad Ecomari marjad ning viljad – ebaküdoonia, jõhvikas, mustsõstar ning papaiana maitsev kõrvits. Lihtsalt i m e l i n e! Ecomari kuivatatud marjad jäävad küpsetistes terveks […]
Kutuzovi kook – legendaarne nagu krahv Kutuzov
Krahv Kutuzov oli kuulus ning edukas Vene väejuht, kelle vaprusest ning vägitegudest jutustavad ajalooraamatud ning legendid. Täidlase küllusliku koogi nimetamine selle väejuhi nime järgi on loogiline ja iseenesestmõistetav. Pole palju maiuspalasid, mida nimetatud väljapaistvate väejuhtide järgi ja see kook on seda igati väärt. Kutuzovi koogiga seostuvad mulle lapsepõlveaegsed sünnipäevad – ema valmistatud kook oli üks […]
Meemarinaadis kergelt vokitud lehter kukeseen
Kuigi lehterkukeseen on eriti maitsev kuivatatult, tasub proovida teda liita ka mõningate teiste maitsetega. Seda seent käsitledes ei tasu maitseainetega liiale minna, võid seene enda muidu hoopis ära kaotada. Tekstuurilt õrn ning vastuvõtlik. Marinaadiks sega omavahel: oliivõli (2-3 spl) himaalaja sool (0,5 tl) roosisuhkur (0,5 tl) pipar mesi (1 spl) meelepäraseid ürte (salvei, roosmariin, tüümian […]
Tõeliselt maitsekas ja toekas roog, mis eriti maitsev on järgmisel päeval viilakatena võileivale panna. Kuid suurepärane ka valmimisjärgselt koos salatiga. Kuna roog on niivõrd tummine ja toetav, siis ei vaja see enda kõrvale midagi muud peale kerge salati. Sobib süüa ka erinevate kastmetega. Roa eripära on see, et väljanägemine ei ole just kiita, maitse aga on taevalik.
250 g läätsi (ükskõik, milliseid) või siis uba (ükskõik milliseid)
200 g riisi (pigem mitte pikateraline, kõikteised sobivad)
2 keskmist punast sibulat
3–4 küüslauguküünt
3 spl paprikapulbrit
6 spl riivsaia
3 spl odrajahu
veidi musta või himaalaja soola
7 spl tomatipastat (pizza maitseainetega)
piprasegu (valge, rose jt)
1 tl karripulbrit
Taimne pikkpoiss
Pane läätsed, riis, väga peeneks hakitud sibul ja küüslauguküüned koos keema. Kui kasutad ube, siis leota oad ja keeda poolpehmeks ning alles lisa ülejäänud ained. Keeda, kuni riis ja läätsed / oad on pehmed, ning seejärel kurna korralikult (võid sõela peal lusikaga kaasa aidata, et enamus vedelikust saaks kurnatud). Lisa kurnatud läätse-riisi segule paprikapulber, riivsai, odrajahu, sool, tomatipasta, piprasegu, karripulber ning sega kõik väga korralikult läbi. Määri leiva või keeksivorm õliga (või tee märjaks küpsetuspaber ja suru vormi) ning vala pikkpoisisegu sinna sisse. Määri lusikaga ühtlaseks. Kuivamise välitmiseks riputa üle vähese riivsaiaga. Seejärel küpseta rooga ahjus 200 kraadi juures umbes 30-35 minutit. Lase hõrgutisel veidi jahtuda ning seejärel tõsta koos küpsetuspaberliga sobivale vaagnale.
Ei saa seda retsepti siia blogisse lisamata jätta. Liiati, kui sain teada, et vanem tütar tihti mu blogi avab ülikooli ühiselamus ja retsepte otsib… siin, mu kullake on see Su lemmik retsept, mida võid ise ka proovida.
Retsept, mis liidab mu lapsed söögilauas isukateks sööjateks. Üks, kes liha ei söö ja teine, kes aegajalt sööb – mõlemad kiidavad, söövad ja nõuavad lisa.
vegan lasanje
Esmalt tegin lasanjet sojahakkamssi ja tomati valmisseguga, viimasel korral kasutasin aga sojahelbeid (tuleb oluliselt rahakotisõbralikum) ja lisasin pizzakatte-purustatud tomatid ise. Ehk siis: 10 minutit valmistamisele, 30 minutit küpsemisele
Vajad:
2-3 punast sibulat
400 gr pizza maitseainetega rikastatud-purustatud tomatid, või maitsestatud purustatud tomati segu
2 klaasitäit sojahelbeid, lisa neile vesi ja jäta 20-30 minutiks pehmenema (või soja hakkliha maitsstatud tomatipastaga)
200 gr (taimset) koort
12 lasanje plaati
heldelt riivitud (taimset juustu)
maitse järgi piprasegu
Haki sibul peeneks, lisa pannile oliivõlile, kui sibul klaasjas, siis lisa soja hakkmass, purustatud tomatid, kui segu piisavalt küpsenud lisa koor ja maitseaineid – piprasegu, petersell ja muu meelepärane.
Paiguta ahjuvormi põhja veidi kastet, seejärel lase lasanjeplaadid läbi sooja vee ning aseta kihiti kastmega, kõige peale kaste ning (taimne) riivitud juust helde käega.
Küpseta 190 kraadises ahjus ca 20-30 minutit. Lase veidi jahtuda ja tõsta sööjaile.
Kuna mu kaaslane andis hommikusöögile sellise hinnangu ning seda andes vaatas sügavalt silma ja täpsustas, et ta mõtles seda 100% tõsidusega ning ka laps noogutas kaasa, siis saagu selle hommiku esimene eine ka siia üles tähendatud.
Püüan toidutegemisele kasutatava energia maksimaalselt optimeerida ja kuna otsustasin, et teen ahjus soojad saiad, siis sai ahjus tehtud kokku kolm hõrgutist:
Soojad ahjusaiad seente, suitsulõhe ja majoneesi-juustukattega
Suured šampinjonid täidetud šampinjoni enda jala, vegan majoneesi ning riivitud kadaka juustuga.
Ahju omlett silikonvormis (mu 7-aastane omletti ei söönud, kuid sellised armsad väikesed omletimuhvinid on saanud tema lemmikuks.
Lisaks juurde lihtne salat, mis tänu õunale ostuts lihtsalt imemaitsvaks. Ajakulu kogu hommikusöögile on tõesti minimaalne, võin öelda, et ettevalmistavale tegevusel kulus mitte enam kui 15 minutit.
Omleti valmistamiseks: lao silikonvormi viilutatud šampinjonid, päiksekuivataud (või tavaline) tomat viilutatult, Lao vormid poolenisti täis; lisada võib ka porrulauku, maitserohelist ja muud, mida parasjagu külmikus on, sh suitsulõhet või muud meeldivat.
Katteks klopi munad (6 silikonvormi tarvis ja kolme inimese jaoks võtsin 3 muna); lisa veidi hapukoord ja köögi koort; lisa veidi soola ja piprasegu; lisa kadaka juustu riivitult veel kuhjana peale; kalla segu vormidesse ja pane ca 200 c juures ahju.
Seejärel valmista saia kate ja šampinjonide sisu: selleks lisa riivitud juustule majonees, sega ja lisa kas päikesekuivatatud tomat või muu sobiv lisand. Lisa peenestatud šampinjonide jalaosad, sega ühtlaseks. Pildile jäädvustatud omlett oli viimane ja kõige väiksem ja murdus ka veel pooleks – parimad palad jagab perenaine ikka lapsele ja mehele 🙂
Lõika tumedast chabattast või muust sobivast saiast peenemad viilud – nii jävad need ahjust võttes krõbedad; määri kate helde käega saiaviiludele;
Sama tee šampinjonidega – suru juustu-majoneesi segu seene kübarasse ja jäta seenele paras kuhi.
Seejärel pista need ahju, kus omlett on hakanud juba paisuma ja valmima;
Seejärel valmista lihtne ja ülimaitsev salat samasse kaussi, kus valmistasid juustu-majoneesi-seene katte: haki 2 tomatit, veidi salatit ning 2 õuna; lisa veidi musta või himaalaja soola ning ürdiõli – mina kasutan päikesekuivatatud tomatite õli otse purgist – soetan tavaliselt liitrise purgi, mida jätkub vähemalt 1,5 kuuks.
ca 5-7 minuti pärast, kui juust on kõikidel hõrgutistel sulanud võta hommikusöök ahjust ning asu nautima kiidusõnu ja head tunnet nädalavahetuse hommikust.
Soovin Sind inspireerida tegema tõeliselt suus sulavat lõhepirukat, mis on saanud ülistavaid kommentaare minu külalistelt ning perelt; reeglina haihtub ühe õhtuga ning pakub tegemisrõõmu kogu perele. Lisaks on tegemisvaeva ajaliselt üsna napilt.
Ajakulu: kohupiima muretaigen – ca 7 minutit
Piruka sisu ning kate – ca 10 minutit
Küpsemine 200 c juures 30 minutit.
Vajad :
200 g kohupiima
200 g jahu (sobib ka speltajahu, segatuna riisijahuga), millesse lisa veidi soodat
200 g pehmet võid
näpuotsaga muna või himaalaja soola ja veidi pruuni suhkrut
Sega ained käsitsi, vormi palliks ja pane külmikusse seniks, kuni valmistad katte.
Sisu osas saab olla loov ja kasutada aineid, mis parasjagu olemas. Minu lemmikuks on kujunenud:
küüslauk, porrulauk, seened, suitsulõhe; olen lisanud ka riivitud bataati, peenekshakitud sibulat, kui porrulauku ei ole;
Võta tahenenud põhi ; tee küpsetuspaber märjaks ja paiguta vormi, suru põhi ühtlaselt vormi põhja, jäta ca 1-1,5 cm ääre kõrgendus.
Laota põhjale helde käega päikesekuivatatud tomatit (kui lisad need pannil ootavale segule, siis ei pruugi see hõrgutis ühtlaselt jaotuda).
Seejärel kalla pannil veidi pehmeneda saanud sisu.
Katte jaoks võta 2 muna, lisa köögikoort, sobivat soola ning veidi piprasegu; klopi ained läbi ja kalla ühtlaselt vormile. Soovi korral sobib segu sisse hästi ka hakitud till või petersell.
Pane pirukas ahju ja tea, et oled saanud hakkama tõelise meistriteosega! Võid veel peale riputada helde käega kadakamaitselist või muud sobivat juustu.
Piruka kõrvale sobib ideaalselt valge vein, nagu ikka, kala juurde.
Banaan on meie pere lemmik sisu, kui läheb sushiteoks. Banaani maitse lihtsalt sobib niivõrd hästi nori lehe kui sushiriisi ning sojakastme maitsetega.
Eestis ma sushide valikus banaani ei ole märganud, idee saime Portugali ning Hispaania sushikohtadest, kus on see alati menüüs.
Tegu lihtne: keeda kinoa tavapärasel viisil, jäta hauduma ning seejärel jahuta.
Jahtunud kinoa paiguta nori lehele õhemalt, lisa äärde taimset või tavalist toorjuustu, paiguta terve banaan (või poolitatud) ning keera rulli, kõik nii, nagu tavapärasel sushil. Viimasel sushiteol me muud ei teinudki kui ainult banaani sushit.
Täiesti imeline õunakook, mis nõretab mahlakusest ning suvelõhnust ja -soojusest. Vahelduseks üks laktoosivaba kook, mis maitses kõikidele sööjatele lihtsalt i m e l i s e l t. Kook pälvis muude kiidusõnade juures ka väljendi “parim kook, mis ma söönud olen”. Seega – tuli ikka tõesti hea mitme inimese arvates. Kook haihtus laualt kiiremini kui oleks osanud oodata. Antud retsept on ideaalne õunakoogi küpsetamiseks ka või, hapukoore ning tavalise nisujahuga, kui muud käepärast ei ole.
Vajad:
Kookosrasv – 4 kuhjaga spl (või samas koguses võid)
Roo vm suhkur – maitseküsimus, pigem 1 spl
Taimne hapukoor (sobib ka tavaline hapukoor ideaalselt) 150 g
Spelta jahu (sobib ka tavaline nisujahu) 3 dl
Näpuotsaga soola, vanillisuhkrut
Peenelt viilutatud õunaviilud, sobivaid marju (mina kasutsin põldmarju – üks peotäis on täiesti piisav lisamaitse ja -värvi lisamiseks)
kaneeli, soovi korral
mannat või riivsaia koogivormi vooderdamiseks
Lisada võib nii rosinaid, mandlilaaste, kookoshelbeid, röstitud pähkleid jm.
Viiluta peenelt õunad (pildil valge klaar), sega kaneeli ning soovi korral 1 spl pruuni suhkruga. Jäta maitsestuma, kuniks valmistad taigna.
Vahusta kookosrasv suhkruga, võib olla mõõdukas segamine. Lisa hapukoor ning jahu, sool,vanillisuhkur.
Sega ning kummuta koogivormi, minu oma diameetriga ca 27 cm
Lao sobivas mustris õunaviilud ning lisa veel endale meelepäraseid pähkleid, marju ja muud. Pehmed marjad, pähklid jm pane koogile enne õunteviilusid, mis kaitsevad neid kõrbemise eest.
Küpseta ca 175-185 c c ahjus kuni taigna ääred kuldpruunikaks on muutunud ning õunad koogil pehmeks küpsenud.
Naudi jäätisega või lihtsalt niisama 🙂
Kui koogi valmistasid, siis palun anna teada, kuidas Sinul see õnnestus?
Olin pikalt unistanud õdusast kohakesest, kus jahedatel suvehommikutel süüa hommikueinet, mõnel kiirel hetkel tulla ning lugeda mõni rida head luulet või kirjutada, inspireerituna ümbritsevast männikust, kohevil mustikapuhmastest, kõrv tabamas merikajate hääli tuuliselt rannikult.
Keemiavabalt kasvanud tomatitaim oleks veel lisaboonus sellisele idüllile.
Usun, et nii nagu õnn on ka unistuste täitmine igaühe enda käsutuses ning võimuses. Seega asusin 2017. aasta kevadel plaani pidama. Kuna klaasmaja-unistuse täitmise teostamisel tuli mul iseenese tarkuse ning ettevõtmisega hakkama saada arvestasin majakese suuruse selle järgi, et mu jõud ning jaks sellest üle käiks. Esiti leidsin inspiratsiooni Pinteresti arvutustest pildialbumitest, otsingusõnaga “SheShed” või “Greenhouse” kuvatakse kõige eripärasemaid ehitisi. On hulgaliselt blogiartikleid, kus kirjeldatakse ehitusprotsessi ning disainielemente. Eriti romantiline oli lugu, kus SheShed valmis värske abielumehe poolt pulmakingitusena oma naisele. Ehk siis nii, nagu meestele on vaja garaaži vajab naine oma kuningriiki – SheShedi, et käia korraks ära oma naise-maailmas, kus ei eksiseeri kellegi teise soovi, hüüdmist, nõudmist ning ootuseid – on vaid Naine ja tema hobi, olemine või tegemine. SheShedid on kohaldatud küll käsitöö tegemiseks, maalimiseks, lugemiseks, kirjutamiseks, lihtsalt olemiseks. Siin mõned näited, mis inspireerisid:
Esiti tegin turu-uuringu siinselt turul pakutavatest võimalusest – millised on valmislahendused, mida väikse kohendamise-täiustamise, sisustamisega võiks muuta täiuslikuks She Shediks. Mul ei olnud suuri ootuseid, seega oli tulemus suhteliselt etteteada. Metallraamil suuremaid kasvuhooneid on isegi valikus olemas, kuid hinnad ning kvaliteet – tulemus minuarvates ei ole vastavuses.
Seega otsustasin, et püüan siiski tellida valmis fermid, et töö mahtu veidi vähendada. Leidsin Viljandi lähedal asuva tegija, kes pakub kilekasvuhoonetele puidust karkassi. Tellisin fermid ja prussid ära (ca 200€) ning suurendasin fermi vahet selliselt, et see oleks siiski piisav klaasi jaoks. Kokku sai majake 12 m2, just selline suurus, millest mu isetegemise jõud võis üle käia.
Erinevad tööd käisid sünkroonselt – üks hullemaid töid oli mätaste kaevamine – lausa nutt tuli peale, kuna jõud ei käinud lihtsalt üle. Õnneks vanema tütre tuttav noormees sattus meile ja kaevas kiirelt abivalmilt mättad välja.
Väljakaevatud mustikamättad said teisaldatud turvaliselt teise kohta, kus tänasel päeval pole aru saadagi, et neid on teisaldatud. Huumuse kiht on niivõrd suur, et teisaldamisel ei saa mustikataim suurt viga. Kaevatud mätaste alt tuli välja puhas liivapinnas, mis sobis põrandapaigalduseks ideaalselt. Põrandaks otsustasin paigaldada tellised, mille sain marjapakkide ja suure tänu eest 10 km eemalt külast, kus need kurvalt jõude seisid.Sellised ilusad kollakad-punakad mahedatoonilised telliskivid. Kivide tassimisel ning transpordil oli suureks abiks sõber Irmo, kes kaasas ettevõtmisse ka oma pojad. Uskumatu, kui raske võib olla üks telliskivi…
Fermid kohal, viimistlesime need puidukaitsevahediga ning spets värviga.
Muidugi oli mu rõõm suur, et klaasmaja-ideest olid haaratud ka mu tütred, kellega värvisime kõik fermid ning liistud (ca 4 l värvi). Isegi kass aitas valvata ning hoidis tuju üleval – meil oli väga lõbus, sest sellised koostegemised ühise eesmärgi nimel on põhimõtteliselt täiesti erilised. Etteruttavalt ütlen, et kui saime klaasmaja sisustatud, siis see õnnetunne ja imetlus laste näol korvas kogu vaeva, mida ehitus oli kaasa toonud.
Ettearvamatult otsustas sõber Irmo mulle oma poegadega (tal on neli(!)) appi tulla fermide kokkupanemisel. Ilmselt näisin ma täiesti lootusetu juhtum sellise asja jaoks nagu seda on ehitus. Kuid loodan, et noormehed said ka eluks vajalikku ehituskogemust ja ikkagi taskuraha ka.
Oleme Irmoga mitu puuda kooke ja kiluvõileibu koos ära söönud, mil oma lastele võistlustantsu võistlustel kaasa elasime. Irmo erines ümberkaudsetest lapsevanematest-pealtvaatajatest selle poolest, et kui teiste nägudel oli pinge, lootusetus või hüsteeriline rõõm, siis Irmo näol oli alati eluterve naeratus. Tähtis ei ole võit vaid osavõtt – üks õige suhtumine, mida ka mina püüdsin võistlustel endasse (tulutult?) juurutada. Huvitav, kas Irmo kunagi üdse kuri ka on..?
Ühesõnaga, suure ja hea südamega sõber Irmo tasandas ja loodis ka põranda, mida ma küll olin püüdnud varemalt ise teha, kuid kogemus, teadmised ja oskused ei küündinud selleni, et seda tööd ka kvaliteetselt ära teha, kuskilt oli ikka midagi viltu.
Kogu ehituse käigus tundsin end tõelise kobakäpana. Võisin isegi vapralt vehkida akutrelliga, kuid ainsatki kruvi mul kuhugi sisse ei õnnestunud puurida. Süvenes teadmine, et ma võin teha mida iganes, aga mitte ehitada. Esiteks ei ole kätes jõudu piisavalt ja kõik, mis annab viltu või valesti minna seda ka teeb. Mu ehitusalane karjäär piirdub lapsepõlves ehitatud onniga sirelipõõsastesse, sellel oli isegi kummist hingedega uks. Muidugimõista käis see uks ees viltuselt, kuid vähemalt seisis see nö seina küljes.
Seega, pinnas tasandatud ja looditud ladusime kiviringi, muidugimõista Irmo loodimise-mõõtmise järgi. Pikk arutelu oli see, kas põrand jääb maapinnaga tasapinnaliselt või mitte, siis otsustasime siiski, et maapinda tõstma ei hakka ning tagantjärgi oli see ainuõige otsus. Seejärel saime prussid paika, mina tassisin vahepeal söögipoolist ja juua ja püüdsin niiaplju abiks olla kui sain. Töö, mis oli üsna põnev oli põranda ladumine. Irmo soovitas isegi edevalt kalasaba mustrit laduda, kuid mulle tundus see liigne toretsemine, seega läksin lihtsama vastupanu teed ning ladusin kivid klassikalises stiilis. Mehed ja noormehed tegelesid niikaua fermide kokkukruvimisega, kahe pooliku päevaga sai maja püsti. Jäänud oli veel klaasimine, katus, katuseplekk, ning elekter. Kuid suur osa tööst oli nüüd tehtud.
Edasi pidin otsustama, millest teha katus. Katuse tellisin polükarbonaadist ning Proplastikust. Ilmelt olin ma liiga väike klient, kuid sealne klienditeenindus jättis kehva tunde sh alles pool aastat hiljem avastasin, et katuse ääre tarvis oli antud kaasa valed jupid, ilma vihmavee osata. Lõppeks osutus nende laomees nii heasüdamlikuks, et pani mu katusematerjali iseenda auto peale ja tõi ära, kuivõrd juhtumisi oli siitkandi mees. Ma ei mäletagi, miks tekkisid raskused katuseplaatide kättesaamisel, kuid mingi jama oli. Selle lahendas täiesti fenomenaalne inimene Erika, kes kogu asjaajamist seal kohapeal toimetas ja organiseeris.
Et aga õhtu oli noor ning suuremaid jamasid ei olnud juhtunud saime hakata seda viga ka kohe parandama.
Varustatuna akutrellidega asusime Erikaga sissetallama käigurada katuseplaatide ümber. Mõõda nii või mõõda naa, kuidagi ei saa aru, kuhu tuleks need augud puurida. Algul oli ahastus, mida aeg edasi, seda naljakam kõik tundus. Igaksjuhuks ikkagi tegime mõned augud ka, muidugi valesse kohta, aga vähemalt üritasime.
Minu kobakäpana tundmine aina süvenes. Sõime lohutuseks natuke maasikaid ja õhtu võis lõppeda, katuseplaadid kurvalt ootamas, et keegi targem inimene neile läheneks.
Õnneks õnnestus Irmol juhtumisi panna peale kaks katuseplaati. Nipp on see, et tuleb augud puurida katusel, ehk siis otse sündmuskohal, mitte leiutada valemit ja teha seda eemal.
Teise katusepoole panime nagu naksti juba Erikaga koos, nii et naised said ka käe valgeks. Tegelikkuses mina hoidsin plaate ning Erika käsitles akutrelli. Minul see elukas kättmööda veel ei ole.
Katuseharja pleki (stiilselt hallika, et sobituks ülejäänuga) tellisin Steelroofist ning teenuse (ca 20€), kvaliteedi ning hinnaga võib absoluutselt rahul olla. Kiirelt sai ka katuseplekk paika ning elektritööd tehtud. Elektrijuhtmed olid juba varasemalt veetud maja lähedale, seega ei olnud suurt ettevõtmist sellega vaja teostada.
Klaasimistöö aga võttis oodatus oluliselt kauem aega, lõpuks sain klaasijad kohale oktoobris, kuid mitmete asjaolude tõttu lõplik töö valmimine muudkui venis ja venis. Viimased liistud said paika alles maikuus. Selle firmaga on selline õppetund, et tuleb intensiivselt ja pidevalt helistada ja uurida, et asjad tehtud saaksid. Seni oli arvanud, et esmasest kokkuleppest peaks piisama. Klaasiring koos tööga läks maksma ca 750 €. Talvel ehitisin majakese ohtrate ledlambikestega, et pimades külmas talveöös oleks kergem unistada majakesega kaasnevast suvisest õdususest.
Sobivat diivanvoodit otsisin kaua – esialgu tahtsin taaskasutusest midagi leida, kuid midagi sobivat ei hakanud silma. Lõpuks leidsin Askost väga korraliku diivanvoodi ning just meie klaasmajakesse hästi sobiva – selle seljatugi ei domineeri, on piisavalt minimalistlik ning samas tugeva konstruktsiooniga ja mõõtudelt ka sobiv. Ning lisaks oli see juhuslikult suurema protsendiga allahindlusega pakkumisel ka. Padjad ning pits on pärit Skandinaavia taaskasutusest, ca 1 € tükk, praktiliselt kõik tutikad.
Ja lõpptulemus selline – mis laste näod naerule viis. kiirelt otsisime toast miljööga sobivad raamatud ning juba käib väiksem preili regulaarselt siin lugemas. Veetsin täna siin ka esimese öö ja väga magus uni oli. Hommikul siiski hakkasin jälgima tõusva päikese kuma ning leidma varajasi kiiri tomati- ning kurgilehtedelt. Mets kümbles suvehommikuses valguses ning endalgi oli tunne, kustkui juunikuise päeva algamine ongi kõige õigem just kell 5 hommikul. Mulle isegi tundus, nagu oleksid hernetaimed end ööga kõrgemale sirutanud ning mõned kurgid õite all suuremaks paisunud. Iga õis ja taim omamoodi kooldumas ja kasvamas.
Klaasiring sai just selle vaate tõttu pandud:
Kokkuvõttes – ka ainult laste rõõmu nimel tasus ettevõtmist käsile võtta. Armas on vaadata, kuidas noorem muudkui jookseb – küll raamatut lugema, küll taime kastma. Kui talle jääb sellest üks helge ja ilus mälestus lapsepõlvest, siis on kogu mure, vaev ja pisarad ning ettevõtmine seda suurt tööd väärt küll.
ps. selline klaasmaja on võimalik ehitada ka oluliselt soodsamalt – näiteks puitraamidel akendega majakeste pilte on Pinterestis ohtralt.
TÄIENDUS SUVI 2020
Kuna minu teadmised permakultuurist on aina täienenud, siis olen üles võtnud osa põrandat ning andnud taimedele võimaluse pääseda juurtega otse maasse. Põrandast ülesvõetud kivid paigutasin peenra äärteks ning vajadusel saab kogu põranda alati taastada. Kivide all olevale liiva pinnasele paigutasin nõgese taimi, vana mulda, mereadru ning musta mulda, kõige peale mulla kaitseks ja multšiks mereadru. Ühele poole istutasin ettekasvatatud tomati ning teisele poole kurgi, kressi, naistenõgest ning saialille. Veidi küüslauku ja salatit.
Eelmine suvi, kui taimed kasvasid pottidesKlaasmaja suvi 2020Klaasmaja, juunikuuKlaasmaja, juuliKlaasmaja, juuli Õhtused teeõhtud, mil väljas jahe, kuid klaasmajas mõnusalt soe.
Kreemjas, mahlane, kohev, kuldkollane, martsipanine – selliseks muudavad selle rabarberikoogi kurkum ning ebaküdoonia. Hispaanias elades ostsin kokku igasugu maitseaineid, mis on kippunud siin seisma jääma. Kuidagi ei kipu need indiapärased toidud valmima. Katsetasin lõuna- ja põhjamaise kooslust – kurkumi ja ebaküdoonia ning minu kui ka tütarde hinnangul on tulemus ülivõrdeline. Seega otsustasime retsepti ka blogisse talletada.
Kook valmib sarnaselt eelmisele retseptile:
Haki rabarberit, keskmised varred, peenelt tükeldatud, võimalusel koorimata – saab punakat värvi 3-4 tk
Muna – 2 tk
Pruuni suhkrut – 50 g (kuna Ecomari purustatud ebaküdoonia on magus)
Speltajahu (sobib ka tavaline nisujahu) – 150 g
Küpsetuspulbrit – 1 tl
Vanillisuhkrut – 2 tl
Kaneeli – 1 tl
Soola – nàpuotsatàis
Hapukoort – 150 g
Sulatatud võid – 50 g
Kurkumi – 2 tl
Ebaküdooniat – purustatult – sobib kas Ecomari kuivatatud ebaküdoonia purustatult või muul moel.
Vahusta munad koos suhkruga tugevaks vahuks. Sega kuivained omavahel ning lisa munavahule koos sulatatud veidi jahtunud või ning hapukoorega. Sega ning lisa purustatud ebaküdoonia ning rabarberitükid. Kalla ahjuvormi või plaadile ning küpseta 220c juures ca 20 minutit, kuniks kook on pealt silmapaistvalt pruunikas.
Kui soovid suurema plaaditäie kooki või kõrgemat, tee kahekordne kogus. Piltidel just nii olengi teinud. Kuna kook on ka jahtunult ning järgmisel päeval ülihea, siis võib teha seda magustoitu ka pikema aja peale varuks. et ei peaks lausa iga päev kooki küpsetama.
Kui juhtusid selle retsepti järgi kooki tegema oleks väga põnev teada saada, kuidas õnnestus ja kas sööjatele maitses?
Ps. pildil on tehtud kahekordne kogus. Et ikka järgmiseks päevaks ka jaguks.
Selle retsepti järgi on saanud selle-aastased rabarberid koogiks – lihtsalt nii hea ja pehme ning mahlane, et ei ole olnud vajadust teisi retsepte kasutada. Taigna valmistamisele 10 min, küpsemisele 15-20 minutit.
Vajad:
Rabarberit, keskmised varred, peenelt tükeldatud, võimalusel koorimata – saab punakat värvi 3-4 tk
Muna – 2 tk
Pruuni suhkrut – 100-125 g, olenevalt maitse-eelistusest
Speltajahu (sobib ka tavaline nisujahu) – 150 g
Küpsetuspulbrit – 1 tl
Vanillisuhkrut – 2 tl
Kaneeli – 1-2 tl
Soola – nàpuotsatàis
Hapukoort – 150 g
Sulatatud võid – 50 g
Vahusta munad koos suhkruga tugevaks vahuks. Sega kuivained omavahel ning lisa munavahule koos sulatatud veidi jahtunud või ning hapukoorega. Sega ning lisa rabarberitükid. Kalla ahjuvormi või plaadile ning küpseta 220c juures ca 20 minutit, kuniks kook on pealt silmapaistvalt pruunikas.
Kui soovid suurema plaaditäie kooki või kõrgemat, tee kahekordne kogus. Piltidel just nii olengi teinud. Kuna kook on ka jahtunult ning järgmisel päeval ülihea, siis võib teha seda magustoitu ka pikema aja peale varuks. et ei peaks lausa iga päev kooki küpsetama.
Kui juhtusid selle retsepti järgi kooki tegema oleks väga põnev teada saada, kuidas õnnestus ja kas sööjatele maitses?
Kui kooli söökla toidud mulle reeglina just suurt vaimustust ei tekitanud, siis kalakotletid, mis teistele ei maitsenud annetati naabersööjate poolt armulikult minu taldrikusse. Mulle on kala alati rohkem maitsenud kui looma või linnuliha, seega olid minu jaoks koolisöökla neljapäevad pigem meeldivad.
Olin kalakotlettide valmistamisele mõnda aega mõelnud, kuid ei kujutanud ette, kuidas ma kalast hakkmassi teen, kuivõrd hakklihamasin on üks atribuut, mida mu köögis ei eksisteeri. Kuniks märkasin oma lemmik ostukohas, Mati kalapoes, haugi hakkmassi. Ja see oli ka uskumatult soodne – ca 400 g ca 3€
Aga siis retsepti juurde:
1 pk haugi külmutatud hakkliha (ca 400 gr)
200 g riivitud keedetud kartulit või kartuliputru
2 viilu sepikut v saia
soovi korral sobivat maitserohelist
Soovikorral toorjuustu siidjama tekstuuri ja maitse lisamiseks
himaalaja soola, pipart
paneerimiseks riivsaia
Lase haugihakkmass veidi toasoojas pehmemaks sulada, lisa koostisosad ning sõrmitse kätega ühtlaseks massiks.
Vormi väiksed pallikesed, paneeri riivsaias ning prae oliivõlis kuldpruuniks. Serveeri hapukurgi-koorekastmega.
Imehead mu meelest 🙂
Kui kotlette saab liiga palju, siis sobivad need ideaalselt ka külmutamiseks – lihtsalt mõnekaupa spets kilekotti või karpi. Valmistamisel aga kohe ahju või pannile, kus lase keskmisel kuumusel sulada ning küpseda.
Karulauku käin metsas korjamas traditsiooniliselt iga kevad. Õnneks krõmpsutavad seda mõlemad tütred heal meelel.
Seni olen teinud karulaugust salatit ning ka hapendanud. Sel aastal tegin mitmel korral pestot ning kuna see lastele väga maitses tegin seda lausa kolme liitri jagu ning panin hoiule sügavkülma jääkuubiku vormidesse, et oleks paras kogus võtta. Varemalt olen külmutanud ka karulaugu valgeid õisi salatitesse küüslauguse meki lisamiseks.
Pesto jaoks vajad:
Karulaugulehti (eelnevalt pese üle külma veega ning sopsuta veest kuivaks)
Erinevaid Sulle sobivaid-maitsevaid seemneid: kõrvitsa-, seesami-, lina (enne mikserisse panemist leota ca 1 tund), päevalille jm.
Külmpressitud oliivõli või muud meelepärast õli (veidi, mitte palju) ☺️
Vett (pehmema tekstuuri lisamiseks)
Haki karulaugulehed veidi peenemaks ning mikserda komponendid ühtlaseks massiks. Seemnete lisamisega saad reguleerida pesto kangust. Mina lisan veidi sulanud pestomassile veidi toorjuustu – nii on see määrdena ka lastele väga söödav. Toitude sisse lisan samuti otse sügavkülmast või vaid veidi sulanult.
Sel aastal eelnes traditsioonilisele pidulikule lõunale eelnev tavapärasest teistsugune öö – veetsime selle noorema tütrega Toompeal tuttavate juures.
Vabariigile ning selle algusloole mõeldes tekkis mul öösel inspiratsioonipuhang ühe värsi näol:
Kuu kastestel lehtedel helkis ja siras
kui lainetas aasal öö udune loor.
Unevarjude sees elu nõudis ja kihas
hetkeselguse möödunud valguse voos.
Musttuhanded tähed jõe silmadest tõusid
ja ahetas taevas õrnas heledas rüüs.
Pilvis kirgastuv hommik kuukiirteni jõudis
kui kaikus sookurgede igatsev hüüd.
(24.02.2018, Ca kl 03 öösel)
Hommikul olime mõne minutiga Pika Hermani torni juures, ning kuigi oli väga külm, siis pidas piiga vapralt vastu, lehvitas lipuga ning sai lipuheiskamist ise jälgida.
Hiljem leidsime ka vanema õe rahvasummast üles, kes oli tulnud oma rahvatantsurühmaga ning tseremooniale järgevast simmanist osa võtsid.
Einestasime koos vanalinna Reval Cafes, kuhu meil juhuslikult õnnestus saada aknaäärne laud ning veidi peomelust ka kohvikukeskkonnast osa saada. Paraadi alguseks liikusime Vabaduse Platsile, kuhu me väga head kohta küll ei saanud, kuid piisavalt lähedale et midagi siiski näha. Kas sattusime välismaalaste keskele või oli mingi muu arusaamatu nähtus, kuid selles kohas, kus meie seisime üürgasime me tütrega hümni laulda kahekesi. Pärast laulmist nentis tütar sosinal, et mis rahvas see on, kes hümni ei laula. Ja mul oli tema üle väga hea meel.
Kuna seisukohad ei olnud meil väga head ja ma väiksemat palju kordi kõrgemale tõsta ei jaksanud, siis liikusime koju. Tegime kiired ettevalmistused ning saime pärastlõunal juba lauda istuda; selleks ajaks oli ka mu ema jõudnud. Tegime kolme põlvkonna energiaringi ning meenutasime oma esiemasid ja lahkunud sugulasi ning veetsime õdusa pärastlõuna.
Laual, nagu traditsiooniks saanud olid kilud, täidetud munad, kartulisalat, ahjukartulid ning -kapsas, mulgi leib ja veel üht-teist huvitavat. Juubelitort ei olnud jõudnud külmikus veel taheneda, seetõttu sõime magustoiduks Premia lipuvärvides jäätist.
Esimene retsept, milles hõbeheik mulle maitseb – nimelt ei ole siin tunda selle kala iseloomulikku maitset ega lõhna, mis mulle isiklikult ei meeldi. Seetõttu valmistan sellest kalast toite üliharva. Seekord aga poolkogemata sai ostetud mõned eelmaitsestatud fileed Mati Kalapoest, mis jääb täpselt mukodutee trajektoorile. Otsustasin katsetada ning tulemus oli väga väga hea.
Vajad:
Eelmaitsetatud hõbeheigi fileed. Kui soovid ise maitsestada, siis selle ahjuroa puhul piisab, kui paned filee maitsestuma soola-pipra-kalamaitseaine segusse.
Lülita ahi kalaküpsetusrežiimile (180 c),
Pane ahjuvormi veidi õli ning aseta maitsemarinaadis seisnud (piisab ka 1 tund) filee vormi, lõika peale või viilakad ning pista ahju. Või ahjuvormi koos kalaga küpsema panna ka poolitatud kirsstomatid ning sidruniviilud ning mõned loorberilehed.
Küpseta kala u 7-10 minutit. Küpsemise ajal valmista kaste: sega kausis 1 spl jahu ning 2 klaasi vett, lisa meelepäraseid maitseürte, soola-pipart ning sega juurde 1-2 spl hapukoort. Kalla valmis segu kalale, mis on mahla kõvasti välja andnud ning ka tomatid on muutunud mõnusalt pehmeks.
Küpseta veel 5-7 minutit, lisa hakitud petersell (soovi korral). Serveeri riisi või muu meelepärasega
Kui me Portugalis elasime hakkasime tundma puudust maitsestatud toidust. Külastasime valdavalt India, Jaapani ning teisi Aasia toidukohti ning siinkohal tulen kapist välja ning ütlen,et Portugai köök ei maitsenud mulle üldse. Võimalik, et ma kuude vältel ei leidnud lihtsalt seda kõige õigemat Portugali söögikohta üles – katsetasin nii nurgataguseid söögikohti kui restorane, äärelinna omi ning kesklinna kohti. Mitte kusagil ei saanud oodatud maitsenaudingut. Juba esimesel nädalal otsisin üles kalaturu ning kuna sealmaal on kombeks, et ostukohas puhastatakse sulle kala ära, siis ei olnud ka kalapuhastamine takistuseks pea igapäevaselt kokata.
Miks ma India toidu juures Portugalist räägin? Seetõttu – et Portugalis hakkasin suureks Tikka-masala fänniks: Maitsekas – koorene-suussulav toit, mis tekitas mul koheselt soovi sööki ise valmistama õppida.
Tegin internetis uurimustööd ning leidsin Tikka Masala valmistamisvideo. Kolisime Portugalist ära Hispaaniasse – nii söögi, keskkonna kui madalamate hinnatasemete tõttu ning seal oli väg alihtne hankida kõikvõimalikke maiteaineid – keskmiselt hinnaga 1€ / karp, mille sisu kasutan tänini – 3-4 aastat pärast Eestisse naasmist. Osad maitseained on pärit Türgist, kus on nö suveniirina võimalik kaasa osta suur maitseainete “ratas” -milles kotikeste sisse paigutatud kõige erinevamad maitseained. Kui maitseained olemas ning komponendid on ettevalmistatud läheb toidu valmistmine ülikiirelt.
Asugem asja juurde: suurepärase india toidu valmistamiseks vajad:
Tükeldatud kala (lõhe, valge kala vm meelepärane
Kalatükkidele lisa järgmised maitseained:
1 tass maitsestamata jogurtit (ka kreeka jogurt sobib hästi), 1 tl peenestatud küüslauku, 1 tl peenestatud ingveri, 2 tl sidruni mahla, 1 spl koriandrijahu, 1 spl maitseainet nimega Garam masala, 1 spl purustatud/uhmerdatud köömneid), soola
Sega maitseained ning vala kalale, jäta külmikusse maitsestuma kiletatud kausi sees. Lase kalal maitsetuda vähemalt üks tund. Seejärel kalla kala ahjuplaadile nign pane ahju küpsema/gripplima kuni kala on pealt veidi pruunikaks tõmbunud ning valmis. Küpsemise ajal jõuad valmistada ka kastme.
Kastmeks vajad:
1 hakitud sibul, 2 tl purustatud küüslauku, 2 tl purustatud ingveri, 1 Jalapenjo-pipar (purustatud) või ½ tl punasepipra helbeid (need tulevad minu potti Taist), 1 spl tomati pastat, 1 tass purustatud tomateid, 1 pakk kreekajogurtit, ½ klaasi tükeldatud peterselli, 2 tl koriandrit, ½ tl chillipulbrit, 1 tl kurkumi, 1 tl köömnejahu, 1 tl GARAM MASALA maitseainet.
Kastme valmistamine: Kuumuta keskmisel kuumusel pannil veidi oliivõli, lisa tükk võid ning kuumuta selles küüslauk ning ingver klaasjaks. Lisa tükeldatud sibul ning pipar, sega 4-5 minutit. Lisa koriander, köömnejahu, kurkum, tšillipulber ning sega. Lisa tomatipasta ning tükeldatud tomatid, lisa sool ning sega. Lase madalal kuumusel valmida 15 minutit, seejärel lisa jogurt ning küpseta veel 5 minutit, kõige lõpus sega juurde petersell.
Kaste on valmis! Nüüd lisa veel küpsenud maitsekad ja jogurtised kalatükid ja serveeri toit riisiga.
February 8th, 2020 
Rannapiiga 
