Vabariigi juubeli pidulik lõuna

Sel aastal eelnes traditsioonilisele pidulikule lõunale eelnev tavapärasest teistsugune öö – veetsime selle noorema tütrega Toompeal tuttavate juures. Hommikul olime mõne minutiga Pika Hermani torni juures, ning kuigi oli väga külm, siis pidas piiga vapralt vastu, lehvitas lipuga ning sai lipuheiskamist ise jälgida.

Hiljem leidsime ka vanema õe rahvasummast üles, kes oli tulnud oma rahvatantsurühmaga ning tseremooniale järgevast simmanist osa võtsid.

Einestasime koos vanalinna Reval Cafes, kuhu meil juhuslikult õnnestus saada aknaäärne laud ning veidi peomelust ka kohvikukeskkonnast osa saada. Paraadi alguseks liikusime Vabaduse Platsile, kuhu me väga head kohta küll ei saanud, kuid piisavalt lähedale et midagi siiski näha. Kas sattusime välismaalaste keskele või oli mingi muu arusaamatu nähtus, kuid selles kohas, kus meie seisime üürgasime me tütrega hümni laulda kahekesi. Pärast laulmist nentis tütar sosinal, et mis rahvas see on, kes hümni ei laula. Ja mul oli tema üle väga hea meel.

Kuna seisukohad ei olnud meil väga head ja ma väiksemat palju kordi kõrgemale tõsta ei jaksanud, siis liikusime koju. Tegime kiired ettevalmistused ning saime pärastlõunal juba lauda istuda; selleks ajaks oli ka mu ema jõudnud. Tegime kolme põlvkonna energiaringi ning meenutasime oma esiemasid ja lahkunud sugulasi ning veetsime õdusa pärastlõuna.

Laual, nagu traditsiooniks saanud olid kilud, täidetud munad, kartulisalat, ahjukartulid ning -kapsas, mulgi leib ja veel üht-teist huvitavat. Juubelitort ei olnud jõudnud külmikus veel taheneda, seetõttu sõime magustoiduks Premia lipuvärvides jäätist.

28377888_10215853481712855_6601106678969556811_n

You can leave a response, or trackback from your own site.

Leave a Reply

Powered by WordPress | Designed by: suv | Thanks to trucks, infiniti suv and toyota suv