Paljajalu

Kui plaan katsikule minna või mis veel armsam, oma beebile midagi ilusat valmistada, siis on ühed mõnusad pehmed nunnukad papud üks hea idee.

Vaja läheb:
väikest tokikest, 50g meriino lõnga (või muud naturaalset, ilusat, mis enda käele pehme tundub)
2,5 cm sukavardaid (5 tk)
õhtupoolikut, kus käsil filmivaatamine või pikem sõit maale, külla jne 🙂

Loo 28 silmust, igale vardale 7 silmust
Koo:
1, 3-5, 7-9, 11 rida parempidiselt
2,6,10 rida pahempidiselt
12 real koo augukesed, millest hiljem ajad läbi paela või nööri: 2 silmust parempidi kokku, 1 õhksilmus, ja nii kuni rea lõpuni.
13, 15-17, 19 rida parempidi
14,18,20 rida pahempidi

jaga silmuste arv veidi ümber: esimesele ja kolmandale vardale (pealmine osa ja talla osa) 8 silmust, teisele ja neljandale vardale (küljed) 6 silmust

Nüüd koo esimese vardaga papu pealmine osa järjest selliselt, et pealtpoolt jääks vaid parempidine kude – olenevalt kui suurele beebile papusid kood, päris vastsündinule piisab 13 reast, suurele lapsele 18 rida.

Nüüd korja külgmiste varrastega pealse osa ääresilmused. Kui kudusid 18 rida pealmist osa, siis saad 10 silmust.

Nüüd koo ringselt 6 rida vaheldumisi parem ja vasempidises koes.
Seejärel koo 4 rida parempidist kudet ning siis 1 pahem ja üks parempidises koes.
Kolmanda varda silmustega koo tald pärlkoes (pärlkude on siis selline, kus vaheldumisi koo parem ja pahempidine silmus). Koo selliselt ja iga rea lõpus koo tald küljesilmusega kokku.

Viimane rida, kus küljesilmuseid enam pole koo pealmine ja alumine silmus kokku ja tõsta saadud silmus üle järgmise. Viimase silmusega katkesta lõng ning ongi üks papu valmis.

Papu ülemise serva võib heegeldada värvilise niidiga lihtsalt ääre või pitsi.

Aja pael või kootud nöör läbi augurea, pressi läbi riide ning ongi valmis 🙂 teine papu tee sama kirjelduse järgi.

Loomulikult võib selle papu loomisel varieerida mustrit või olla muul moel loominguline 🙂

Mingil hetkel tekkis soov katsetada savivoolimist. Et vorm on sama oluline kui sisu läksin sellisesse ilusasse kohta nagu Meistrite Hoov Tallinna Vanalinnas. Juhendaja käe all saab voolida seda, mida soovid – taldrikuid, joogikruuse, vaagnaid, kausse ja nii edasi. Kõike seda oli minujaoks põnev teha, kuna päris täpselt ei tea, mis lõpuks valmib. Minu taiesed tulid lõpuks suhteliselt korrapäratud. Kui ilus ja korrapärane savinõu valmib sõltub suuresti kogemusest – kui ühtlaselt on savi rullitud ning kuivõrd kuivanud on see toorik enne esimesse kuumutamisse minekut. Samuti ei ole vähemalt algajale kindlalt teada, milliselt mängivad värvid savil lõpuks, pärast teisest kuumutamisest väljatulekut. Näiteks minul tekkis mõnele nõule lillekujutis, kuna värv oli servadelt ühtlaselt alla nirisenud keskosa suunas. Samuti saab eripära lisada klaasitükki lisamisega nõu põhja.
Kindlasti tasub savivoolimine ära – isetehtud joogikruusid, tassi-kausid ja vaagnad on meie pere vaieldamatud lemmiksööginõud.
Väike unistus on ka – ehk ühel päeval on meie igapäevased sööginõud kõik isetehtud 🙂 Ilus oleks 🙂