Paljajalu

Sel aastal eelnes traditsioonilisele pidulikule lõunale eelnev tavapärasest teistsugune öö – veetsime selle noorema tütrega Toompeal tuttavate juures.
Vabariigile ning selle algusloole mõeldes tekkis mul öösel inspiratsioonipuhang ühe värsi näol:

Kuu kastestel lehtedel helkis ja siras
kui lainetas aasal öö udune loor.
Unevarjude sees elu nõudis ja kihas
hetkeselguse möödunud valguse voos.
Musttuhanded tähed jõe silmadest tõusid
ja ahetas taevas õrnas heledas rüüs.
Pilvis kirgastuv hommik kuukiirteni jõudis
kui kaikus sookurgede igatsev hüüd.

(24.02.2018, Ca kl 03 öösel)

Hommikul olime mõne minutiga Pika Hermani torni juures, ning kuigi oli väga külm, siis pidas piiga vapralt vastu, lehvitas lipuga ning sai lipuheiskamist ise jälgida.

Hiljem leidsime ka vanema õe rahvasummast üles, kes oli tulnud oma rahvatantsurühmaga ning tseremooniale järgevast simmanist osa võtsid.

Einestasime koos vanalinna Reval Cafes, kuhu meil juhuslikult õnnestus saada aknaäärne laud ning veidi peomelust ka kohvikukeskkonnast osa saada. Paraadi alguseks liikusime Vabaduse Platsile, kuhu me väga head kohta küll ei saanud, kuid piisavalt lähedale et midagi siiski näha. Kas sattusime välismaalaste keskele või oli mingi muu arusaamatu nähtus, kuid selles kohas, kus meie seisime üürgasime me tütrega hümni laulda kahekesi. Pärast laulmist nentis tütar sosinal, et mis rahvas see on, kes hümni ei laula. Ja mul oli tema üle väga hea meel.

Kuna seisukohad ei olnud meil väga head ja ma väiksemat palju kordi kõrgemale tõsta ei jaksanud, siis liikusime koju. Tegime kiired ettevalmistused ning saime pärastlõunal juba lauda istuda; selleks ajaks oli ka mu ema jõudnud. Tegime kolme põlvkonna energiaringi ning meenutasime oma esiemasid ja lahkunud sugulasi ning veetsime õdusa pärastlõuna.

Laual, nagu traditsiooniks saanud olid kilud, täidetud munad, kartulisalat, ahjukartulid ning -kapsas, mulgi leib ja veel üht-teist huvitavat. Juubelitort ei olnud jõudnud külmikus veel taheneda, seetõttu sõime magustoiduks Premia lipuvärvides jäätist.