Paljajalu

Olin pikalt unistanud õdusast kohakesest, kus jahedatel suvehommikutel süüa hommikueinet, mõnel kiirel hetkel tulla ning lugeda mõni rida head luulet või kirjutada, inspireerituna ümbritsevast männikust, kohevil mustikapuhmastest, kõrv tabamas merikajate hääli tuuliselt rannikult.

Keemiavabalt kasvanud tomatitaim oleks veel lisaboonus sellisele idüllile.

Usun, et nii nagu õnn on ka unistuste täitmine igaühe enda käsutuses ning võimuses. Seega asusin 2017. aasta kevadel plaani pidama. Kuna klaasmaja-unistuse täitmise teostamisel tuli mul iseenese tarkuse ning ettevõtmisega hakkama saada arvestasin majakese suuruse selle järgi, et mu jõud ning jaks sellest üle käiks. Esiti leidsin inspiratsiooni Pinteresti arvutustest pildialbumitest, otsingusõnaga “SheShed” või “Greenhouse” kuvatakse kõige eripärasemaid ehitisi. On hulgaliselt blogiartikleid, kus kirjeldatakse ehitusprotsessi ning disainielemente. Eriti romantiline oli lugu, kus SheShed valmis värske abielumehe poolt pulmakingitusena oma naisele. Ehk siis nii, nagu meestele on vaja garaaži vajab naine oma kuningriiki – SheShedi, et käia korraks ära oma naise-maailmas, kus ei eksiseeri kellegi teise soovi, hüüdmist, nõudmist ning ootuseid – on vaid Naine ja tema hobi, olemine või tegemine. SheShedid on kohaldatud küll käsitöö tegemiseks, maalimiseks, lugemiseks, kirjutamiseks, lihtsalt olemiseks. Siin mõned näited, mis inspireerisid:

Esiti tegin turu-uuringu siinselt turul pakutavatest võimalusest – millised on valmislahendused, mida väikse kohendamise-täiustamise, sisustamisega võiks muuta täiuslikuks She Shediks. Mul ei olnud suuri ootuseid, seega oli tulemus suhteliselt etteteada. Metallraamil suuremaid kasvuhooneid on isegi valikus olemas, kuid hinnad ning kvaliteet – tulemus minuarvates ei ole vastavuses.

Seega otsustasin, et püüan siiski tellida valmis fermid, et töö mahtu veidi vähendada. Leidsin Viljandi lähedal asuva tegija, kes pakub kilekasvuhoonetele puidust karkassi. Tellisin fermid ja prussid ära (ca 200€) ning suurendasin fermi vahet selliselt, et see oleks siiski piisav klaasi jaoks. Kokku sai majake 12 m2, just selline suurus, millest mu isetegemise jõud võis üle käia.

Erinevad tööd käisid sünkroonselt – üks hullemaid töid oli mätaste kaevamine – lausa nutt tuli peale, kuna jõud ei käinud lihtsalt üle. Õnneks vanema tütre tuttav noormees sattus meile ja kaevas kiirelt abivalmilt mättad välja.

Väljakaevatud mustikamättad said teisaldatud turvaliselt teise kohta, kus tänasel päeval pole aru saadagi, et neid on teisaldatud. Huumuse kiht on niivõrd suur, et teisaldamisel ei saa mustikataim suurt viga.
Kaevatud mätaste alt tuli välja puhas liivapinnas, mis sobis põrandapaigalduseks ideaalselt. Põrandaks otsustasin paigaldada tellised, mille sain marjapakkide ja suure tänu eest 10 km eemalt külast, kus need kurvalt jõude seisid.Sellised ilusad kollakad-punakad mahedatoonilised telliskivid. Kivide tassimisel ning transpordil oli suureks abiks sõber Irmo, kes kaasas ettevõtmisse ka oma pojad. Uskumatu, kui raske võib olla üks telliskivi…

Fermid kohal, viimistlesime need puidukaitsevahediga ning spets värviga.

Muidugi oli mu rõõm suur, et klaasmaja-ideest olid haaratud ka mu tütred, kellega värvisime kõik fermid ning liistud (ca 4 l värvi). Isegi kass aitas valvata ning hoidis tuju üleval – meil oli väga lõbus, sest sellised koostegemised ühise eesmärgi nimel on põhimõtteliselt täiesti erilised. Etteruttavalt ütlen, et kui saime klaasmaja sisustatud, siis see õnnetunne ja imetlus laste näol korvas kogu vaeva, mida ehitus oli kaasa toonud.

Ettearvamatult otsustas sõber Irmo mulle oma poegadega (tal on neli(!)) appi tulla fermide kokkupanemisel. Ilmselt näisin ma täiesti lootusetu juhtum sellise asja jaoks nagu seda on ehitus. Kuid loodan, et noormehed said ka eluks vajalikku ehituskogemust ja ikkagi taskuraha ka.

Oleme Irmoga mitu puuda kooke ja kiluvõileibu koos ära söönud, mil oma lastele võistlustantsu võistlustel kaasa elasime. Irmo erines ümberkaudsetest lapsevanematest-pealtvaatajatest selle poolest, et kui teiste nägudel oli pinge, lootusetus või hüsteeriline rõõm, siis Irmo näol oli alati eluterve naeratus. Tähtis ei ole võit vaid osavõtt – üks õige suhtumine, mida ka mina püüdsin võistlustel endasse (tulutult?) juurutada. Huvitav, kas Irmo kunagi üdse kuri ka on..?

Ühesõnaga, suure ja hea südamega sõber Irmo tasandas ja loodis ka põranda, mida ma küll olin püüdnud varemalt ise teha, kuid kogemus, teadmised ja oskused ei küündinud selleni, et seda tööd ka kvaliteetselt ära teha, kuskilt oli ikka midagi viltu.

Kogu ehituse käigus tundsin end tõelise kobakäpana. Võisin isegi vapralt vehkida akutrelliga, kuid ainsatki kruvi mul kuhugi sisse ei õnnestunud puurida. Süvenes teadmine, et ma võin teha mida iganes, aga mitte ehitada. Esiteks ei ole kätes jõudu piisavalt ja kõik, mis annab viltu või valesti minna seda ka teeb. Mu ehitusalane karjäär piirdub lapsepõlves ehitatud onniga sirelipõõsastesse, sellel oli isegi kummist hingedega uks. Muidugimõista käis see uks ees viltuselt, kuid vähemalt seisis see nö seina küljes.

Seega, pinnas tasandatud ja looditud ladusime kiviringi, muidugimõista Irmo loodimise-mõõtmise järgi. Pikk arutelu oli see, kas põrand jääb maapinnaga tasapinnaliselt või mitte, siis otsustasime siiski, et maapinda tõstma ei hakka ning tagantjärgi oli see ainuõige otsus. Seejärel saime prussid paika, mina tassisin vahepeal söögipoolist ja juua ja püüdsin niiaplju abiks olla kui sain. Töö, mis oli üsna põnev oli põranda ladumine. Irmo soovitas isegi edevalt kalasaba mustrit laduda, kuid mulle tundus see liigne toretsemine, seega läksin lihtsama vastupanu teed ning ladusin kivid klassikalises stiilis. Mehed ja noormehed tegelesid niikaua fermide kokkukruvimisega, kahe pooliku päevaga sai maja püsti. Jäänud oli veel klaasimine, katus, katuseplekk, ning elekter. Kuid suur osa tööst oli nüüd tehtud.

Edasi pidin otsustama, millest teha katus. Katuse tellisin polükarbonaadist ning Proplastikust. Ilmelt olin ma liiga väike klient, kuid sealne klienditeenindus jättis kehva tunde sh alles pool aastat hiljem avastasin, et katuse ääre tarvis oli antud kaasa valed jupid, ilma vihmavee osata. Lõppeks osutus nende laomees nii heasüdamlikuks, et pani mu katusematerjali iseenda auto peale ja tõi ära, kuivõrd juhtumisi oli siitkandi mees. Ma ei mäletagi, miks tekkisid raskused katuseplaatide kättesaamisel, kuid mingi jama oli. Selle lahendas täiesti fenomenaalne inimene Erika, kes kogu asjaajamist seal kohapeal toimetas ja organiseeris.

Et aga õhtu oli noor ning suuremaid jamasid ei olnud juhtunud saime hakata seda viga ka kohe parandama.

Varustatuna akutrellidega asusime Erikaga sissetallama käigurada katuseplaatide ümber. Mõõda nii või mõõda naa, kuidagi ei saa aru, kuhu tuleks need augud puurida. Algul oli ahastus, mida aeg edasi, seda naljakam kõik tundus. Igaksjuhuks ikkagi tegime mõned augud ka, muidugi valesse kohta, aga vähemalt üritasime.

Minu kobakäpana tundmine aina süvenes. Sõime lohutuseks natuke maasikaid ja õhtu võis lõppeda, katuseplaadid kurvalt ootamas, et keegi targem inimene neile läheneks.

Õnneks õnnestus Irmol juhtumisi panna peale kaks katuseplaati. Nipp on see, et tuleb augud puurida katusel, ehk siis otse sündmuskohal, mitte leiutada valemit ja teha seda eemal.

Teise katusepoole panime nagu naksti juba Erikaga koos, nii et naised said ka käe valgeks. Tegelikkuses mina hoidsin plaate ning Erika käsitles akutrelli. Minul see elukas kättmööda veel ei ole.

Katuseharja pleki (stiilselt hallika, et sobituks ülejäänuga) tellisin Steelroofist ning teenuse (ca 20€), kvaliteedi ning hinnaga võib absoluutselt rahul olla. Kiirelt sai ka katuseplekk paika ning elektritööd tehtud. Elektrijuhtmed olid juba varasemalt veetud maja lähedale, seega ei olnud suurt ettevõtmist sellega vaja teostada.

Klaasimistöö aga võttis oodatus oluliselt kauem aega, lõpuks sain klaasijad kohale oktoobris, kuid mitmete asjaolude tõttu lõplik töö valmimine muudkui venis ja venis. Viimased liistud said paika alles maikuus. Selle firmaga on selline õppetund, et tuleb intensiivselt ja pidevalt helistada ja uurida, et asjad tehtud saaksid. Seni oli arvanud, et esmasest kokkuleppest peaks piisama. Klaasiring koos tööga läks maksma ca 750 €. Talvel ehitisin majakese ohtrate ledlambikestega, et pimades külmas talveöös oleks kergem unistada majakesega kaasnevast suvisest õdususest.

Sobivat diivanvoodit otsisin kaua – esialgu tahtsin taaskasutusest midagi leida, kuid midagi sobivat ei hakanud silma. Lõpuks leidsin Askost väga korraliku diivanvoodi ning just meie klaasmajakesse hästi sobiva – selle seljatugi ei domineeri, on piisavalt minimalistlik ning samas tugeva konstruktsiooniga ja mõõtudelt ka sobiv. Ning lisaks oli see juhuslikult suurema protsendiga allahindlusega pakkumisel ka. Padjad ning pits on pärit Skandinaavia taaskasutusest, ca 1 € tükk, praktiliselt kõik tutikad.

Ja lõpptulemus selline – mis laste näod naerule viis. kiirelt otsisime toast miljööga sobivad raamatud ning juba käib väiksem preili regulaarselt siin lugemas. Veetsin täna siin ka esimese öö ja väga magus uni oli. Hommikul siiski hakkasin jälgima tõusva päikese kuma ning leidma varajasi kiiri tomati- ning kurgilehtedelt. Mets kümbles suvehommikuses valguses ning endalgi oli tunne, kustkui juunikuise päeva algamine ongi kõige õigem just kell 5 hommikul. Mulle isegi tundus, nagu oleksid hernetaimed end ööga kõrgemale sirutanud ning mõned kurgid õite all suuremaks paisunud. Iga õis ja taim omamoodi kooldumas ja kasvamas.

Klaasiring sai just selle vaate tõttu pandud:

Kokkuvõttes – ka ainult laste rõõmu nimel tasus ettevõtmist käsile võtta. Armas on vaadata, kuidas noorem muudkui jookseb – küll raamatut lugema, küll taime kastma. Kui talle jääb sellest üks helge ja ilus mälestus lapsepõlvest, siis on kogu mure, vaev ja pisarad ning ettevõtmine seda suurt tööd väärt küll.

ps. selline klaasmaja on võimalik ehitada ka oluliselt soodsamalt – näiteks puitraamidel akendega majakeste pilte on Pinterestis ohtralt.

TÄIENDUS SUVI 2020

Kuna minu teadmised permakultuurist on aina täienenud, siis olen üles võtnud osa põrandat ning andnud taimedele võimaluse pääseda juurtega otse maasse. Põrandast ülesvõetud kivid paigutasin peenra äärteks ning vajadusel saab kogu põranda alati taastada.
Kivide all olevale liiva pinnasele paigutasin nõgese taimi, vana mulda, mereadru ning musta mulda, kõige peale mulla kaitseks ja multšiks mereadru. Ühele poole istutasin ettekasvatatud tomati ning teisele poole kurgi, kressi, naistenõgest ning saialille. Veidi küüslauku ja salatit.