Olin pikalt unistanud õdusast kohakesest, kus jahedatel suvehommikutel süüa hommikueinet, mõnel kiirel hetkel tulla ning lugeda mõni rida head luulet või kirjutada, inspireerituna ümbritsevast männikust, kohevil mustikapuhmastest, kõrv tabamas merikajate hääli tuuliselt rannikult. Keemiavabalt kasvanud tomatitaim oleks veel lisaboonus sellisele idüllile. Usun, et nii nagu õnn on ka unistuste täitmine igaühe enda käsutuses ning võimuses. […]