Paljajalu

Ükskord küsis Õpetaja enda õpilastelt: „Miks inimesed karjuvad, kui nad tülitsevad?“
„Sest kaotavad kannatuse,“ ütles üks.
„Kuid milleks karjuda, kui teine on sinu lähedal?“ küsis Õpetaja. „Kas ei saa rääkida vaikselt? Milleks karjuda, kui Sa oled vihane?“

Õpilased pakkusid enda vastuseid, kuid ükski neist ei sobinud Õpetajale.

Lõppude lõpuks ta selgitas: „Kui inimesed pole teineteisega rahul ja tülitsevad, siis nende südamed kaugenevad. Selleks, et katta seda vahemaad ja kuulda teineteist, on nad sunnitud karjuma. Mida rohkem nad vihastavad, seda kaugemaks muutuvad ja valjemini karjuvad.

Aga mis juhtub, kui inimesed armuvad?
Nad ei karju, vastupidi, nad räägivad vaikselt. Sest nende südamed asuvad lähestikku ja vahemaa nende vahel on ääretult väike.

Aga kui armud veel rohkem, mis siis juhtub?“ jätkas Õpetaja.
„Siis nad ei räägi, vaid sosistavad omavahel ning muutuvad veelgi lähedastemaks oma armastuses. Lõpuks muutub ka sosistamine neile mittevajalikuks. Nad ainult vaatavad teineteist ja mõistavad kõike sõnadeta.“