September 20th, 2020 
Rannapiiga Kobistasin kogemata taignaga selliselt, et ega täit kindlust ei olnud, milline tuleb lõpptulemus. Aga kuna see sai parim kui kunagi varem, siis täheldan siia üles täpselt, kuidas ma midagi tegin, et nii imepehme ja õhuline ciabatta välja tuli.
Siinse blogi algupärast retsepti (siin) sai muudetud niipalju, et jahu kogus on veidi suurem ja nisujahu asemel kasutasin speltajahu, kasutasin kuivpärmi ja teistsugust soola, siirupile lisaks lisasin ka mett, kuna esialgu arvasin, et siirupit mul pole. Lisaks lisasin paar peotäit kuivatatud tomateid (õlis).
Vaja läheb:
10 dl sooja vett
12 g kuivpärmi
2-3 tl meresoola graanuleid
4 sl õli
2 sl siirupit (piparkoogi tegemiseks kasutatav tume siirupi, muidugi sobib ka hele) ja 2 sl vedelat mett
3 sl linaseemneid ja paar peotäit päikesekuivatatud tomateid
2 dl täistera rukkijahu (näiteks Tartu Mill täistera rukkijahu, millest tavaliselt leiba teha)
ca 17 dl spelta jahu
Lahusta pärm mõnusalt soojas vees, lisa esialgu vaid pool või veerand veekogusest. Seejärel lisa sool, õli, mesi, siirup, seemned, rukkijahu ja osa speltajahust. Sõtku ühtlaseks, nii, et tainas lurtsub, lisa ülejäänud vesi ja jahu ja jälle sõtku lurtsuvaks, lisa ülejäänud jahu – tainas peab olema pehme kuid piisavalt toekas. Ühesõnaga – minu apsakas seisnes selles, et lisasin vett kokku kolmes osas (lihtsalt ajasin detsiliitrid ja milliliitrid mälus segamini) ja jahu samuti ja tundus, et rikkusin taigna ära. Kõige lõpus panin taignakausi põrandale ning sõtkusin pikemalt kogu keha raskusega tainast ringiratast; ehk siis aegajalt lõi kausi küljest lahti, aegajalt mulksus ja lurtsus, ehk siis sai sellise tundlikult tugeva mahvi aga mitte ülesõtkutud. Ütleks, et tainas tundus nagu elus organism, mis sai piisavalt loksutatud ja segatud aga mitte kiirelt vahustatud. Kui keharaskusega sõtkuda, siis ei väsi käed ära ning saab tundega asja kallal olla. Kindlasti tundub see kirjeldus veidi kummaline, aga tulemus on selline, et täheldan need veidrused siia üles. Kui peaaegu on tainas sõtkutud lisa 2-3 peotäit õlist võetud hakitud päikesekuivatatud tomateid ja sõtku paar-kolm korda õrnemalt uuesti, et tomat ühtlaselt laiali kanduks.
Puista peale veidi jahu, kata rätiga ja lase soojas kohas kerkida. Minul kerkis kõvasti, kuigi öeldakse, et spelta ei kerki nii hästi kui nisujahu.
Võta kaks leivavormi, tee küpsetuspaber märjaks ja kägarda korraks peos niiskeks nutsakuks – nii saad seda kenasti leivavormi paigutada. Pool taignast pane ühte ja teine pool teise leivavormi.
Kaks pätsi võib muidugi panna ka ahjuplaadile, nagu on postituse avapildil, kuid viimased korrad olen kasutanud ka leivavorme.
Kui ciabatta vormitud, siis pane ahi küpsetusrežiimile ning 245 kraadile. Seni saavad tulevased hõrgutised veel kerkida ahjuplaadil. Pista ahju ning lase küpseda 20 minutit, kuniks siit-sealt on kelmikalt lõhki küpsenud külgedelt ning pealt meeldivalt kuldpruun.
Tõsta saiad välja ja pane rätiku alla jahtuma. Naudi! Eriti tore on, kui on kedagi üllatada.
Posted in 